Skip to main content

Arvutid ja paragrahvid: tants intellektuaalomandi ümber

 Shhh...see on saladus.

Ehk see, mida ütleb firma omanik oma lapsele, kui too on piisavalt vana. Millest jutt käib? Eks ikka siiamaani üllatuslikult hästi toimivast intellektuaalomandi vormist nimega ärisaladus. Nimi ise on küll juba väga salapärane, kuid mida see siis õigupoolest ikkagi tähendab? Ärisaladus võib olla igasugune info, mis aitab kasumit tuua selle pealt, et see salajane on. Näiteks kuidas Coca-Cola oma kuulsat jooki teeb või milline on Google'i otsingu algoritm. Kui keegi sellest teada saaks ning joogi retsepti või seda hunnikut koodi maailmaga jagaks, oleksid mõlemad brändid tõenäoliselt suures jamas (või neil oleks palju tugevam konkurents). 

Ärisaladus on aga tähtajatu ning lubab ennast saladuses hoida just nii kaua, kui ise heaks arvatakse, kasvõi igaviku. Seetõttu on toodet raske jäljendada, kuna vaatlusel nähakse vaid lõpp-produkti, mitte valmistamisprotsessi. Ainus murekoht antud intellekuaalomandil oleks ehk see, et kui keegi peaks sinu saladusele katse-eksituse meetodil või puht niisama otsa koperdama, siis ei saa kahjuks selle vastu midagi ette võtta. Seega tasub oma väärtuslikud pannkoogiretseptid ainult enda peas hoida...või siis heal juhul kapis luku taga.

See oli ju minu mõte!

Oletame, et töötad kaua aega oma garaažis, uurid ja puurid, ning lõppude lõpuks leiutad jalgratta. Oled õnnelik, sest keegi pole ju midagi taolist kunagi meisterdanud ja too on lisaks veel päris kasulik riistapuu. Hakkad oma uut leiutist müüma, kuid võta näpust - naabrimees on sult idee maha vehkinud ning müüb samamoodi jalgrattaid, tema omad veel takkaotsa punast värvi ka. Kui uhke! 

Et eelnevat olukorda vältida, leiutati intellektuaalomandi vorm nimega patent. Kuulsamad patendid tehnika- ja it-maailmas on näiteks droon, 3D-printer ja GPS. Kuid patent pole just kõige parem lahendus enda omandit kaitsma. Ühest küljest on piisava tahtmise juures võimalik sellest mööda pääseda, näiteks juhul, kui patent pole hästi ja täpselt kirja pandud. Teisest küljest võivad patendid aidata kaasa monopolide tekkele, näiteks ravimitööstuses on see siiani veel väga levinud probleem. Mõnede asjade osas, näiteks tarkvara, pole siiamaani suudetud eriti milleski ühist meelt saavutada. Esiteks on suur puudus asjatundjatest, samas on juba ka tavaliseks saanud, et infotehnoloogia maailmas jõutakse seadustega alati hiljem järgi ning seaduse vahelt läbi hüppajaid on palju.

Autor peaks saama patendi vaid uuenduslikule ning innovatiivsele asjale, mis ümbritsevasse ühiskonda panustab ning meie elu mingil määral edasi viib ning arendab. Samamoodi peaks patendi andmisel lähenema ideele konkreetselt selle kontekstis ning ehk isegi individuaalselt - mõned asjad väärivad patenti ning mõned pole piisavad, et anda autorile ainuõigus sellele ideele.

Comments

Popular posts from this blog

IT proff...?

Tänapäeval on haridusel meie elus aina suurem tähtsus. Selle olulisus väljendub tööturu tihedas konkurentsis. Kuna IT-maailm on kiiresti ja pidevalt edasi arenev, on vaja endale selgeks teha, millised erinevad ametikohad ning karjäärivõimalused vastavad erinevatele haridustasemetele. Tähtis on leida õige just enda jaoks. Ülikool on ülim? Kui gümnaasiumitee läbi käia, on noor tihti valiku ees - mida edasi teha. Sellest punktist alates hargnevad paljude andekate inimeste teed päris mitmeks osaks. See seltskond kes otsustab minna ülikooli võib seda teha mitmel põhjusel. Loodetavasti selles vanuses pole see enam vanemate sundimisel, vaid oma suurest tahtest õppida. Kõrgkooli diplom on alati hea näitaja ning mõnes mõttes kindel tee, mida võtta. Kõrgkoolis keskendutakse laialdastele teadmistele mitmes eri valdkonnas (ka matemaatika on osa sellest). Õpitakse süsteemi kui tervikut, nähakse kuidas asjad kokku töötavad ning omandatakse arusaam süsteemi töötamisest tervikuna. Tihti on tehnilistel

Võrkude rikkus: vabast tarkvarast vaba kultuurini

Analüüsin sellel nädalal Eben Mogleni 1999. aasta artiklit Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright. Tegemist on huvitava ning omapärasest vaatenurgast kirjutatud looga. Eesmärgiks on võrrelda, kui palju asju on 20 aastaga muutunud ning kas midagi om ka õigeks osutunud. Artiklis arutab autor omandõiguse kui...noh õiguse üle. Ja selle üle, kuidas see mõjutab ühiskondlikke läbisaamisi. Ta toob näiteid autoriõiguse seadustest (mõned on päris imelikud) ja arutleb nende vajalikkuse üle. Inimeste peamiseks motivaatoriks autoriõigustega tarkvara kaitsta on kindlasti raha, mistõttu võivad asjad kähku minna keeruliseks. Kas tarkvara peaks olema iga inimese õigus? Sellele küsimusele ei ole veel keegi päris ühist vastust leidnud. Minu arvates on loogiline, et enda töö eest peaks autor saama õiglase tasu, kuid millisest hetkest on töö "originaalne". Autor toob teise poolena välja Linuxi ning vaba tarkvara tõusu ning selle vajalikkuse. Linux ja vabavara seisavad inim

Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

 Virginia Shea oma raamatus "Netiquette" toonud välja netisuhtluse 10 kõige olulisemat komponenti, millega säilitada viisakus ja head tavad üle võrgu teistega rääkides.  Käsk, mis on sama tähtis praegu, kui ta oli seda 1990-ndatel. Minu arvates on kõige tähtsam käsk kohe kõige esimesena kirja pandud. Selleks on soovitus internetis inimeseks jääda (Remember the human). Kuna netis suheldes võib tekkida paratamatult tunne, nagu räägiksid kellegi kauge või lausa robotiga, kellel kohe üldse tundeid pole, ei ole lugu tegelikult nii lihtne. Ka teisel pool ekraani on samasugune inimene nagu sa ise. Nii oli 30 aastat tagasi ja nii on praegu. Inimestel on tunded ja neid on väga kerge haavata. Netis kirjutades on tähtis, et vastaspool saaks aru ka sellest, kuidas sa midagi ütled. Infot võib tõlgendada mitut moodi, ka selle järgi, millise hääletooniga seda edasi antakse.  Selleks, et teiste tundeid mitte riivata, tasub enne postitamist endale meelde tuletada, et tegu on teise täpselt sam