Elektrooniline post võttis kirjakandjate töö?
Juba aastatuhandeid on inimesed vahetanud omavahel sõnumeid. Kaugetel aegadel kasutati üksteisele info edastamiseks virgatseid, kes läbi sõjatandri hobusega ning eluga riskides kirju kohale toimetasid. Veidi uuemal ning rahulikumal ajal oli selleks kõigile teada-tuntud postiljon. Iga hommik tuli ta sinu maja juurde ning kui hästi läks, poetas ka mõne kirja postkasti.
Infotehnoloogia ning andmevahetuse kiire arenguga seonduvalt leiti aga uusi viise, kuidas aga posti omavahel kiiremini jagada. Inimestel oli vaja infot edastada kiiremini kui hobuse või auto kiirus. Selleks lahenduseks leiutati meile kõigile tuntud e-post ehk elektrooniline kirjavahetuse süsteem, mis lubas kasutajatel üksteisega suhelda (läbi arvuti), ning kirjad jõudsid vaid mõne hetkega teise osapoole kätte.
Tänapäeval on e-posti saatmine ikka veel väga populaarne, kuigi seda kasutatakse pigem ametlikuma teabe edastamiseks. E-maili saad saata ükskõik kellele, nii kaua kui on olemas teise unikaalne e-maili aadress. Noorem generatsioon võib suureks kasvades ehk vaid ainult ette kujutada, kuidas postiljonid paberkandjal kirju igal hommikul mööda ilma ringi vedasid.
Piiks piiks ja raha on läinud
Sarnaselt info vahetamisele on kaugest ajast pärit veel üks revolutsiooniline vahend - raha. See sõna paneb kihama vast igaühe näo. Ja raha on seda teinud vaata, et ligi 5000 aastat (jah tõesti, tuhat). Kui tulla uuemasse aega, näeme et kuld- ja hõbemündid asendusid peagi üsnagi tavaliste müntide ning paberist rahaga, mille väärtus lepiti eelnevalt kokku. Kui liikuda veel edasi, üsnagi lähiminevikku siis näeme, et paberraha on ikka veel olemas. Oota, aga kuhu jääb siis muutus ja kas füüsilise raha asemel peaks kasutama midagi muud?
Tehnoloogia hüppeline areng oli ka selles loos mängus. Enne kui inimesed arugi said, oli nende raskelt teenitud miljonid (mõnel ehk natuke vähem), asendunud vaid numbritega pangakontol (loe: automaat toidupoe kõrval). Rahakotis valitses tühjus! Hea küll, väike plastikust kaart oli ka kuskil vahel. Ja just see sama plastikust kaart oligi võti, et kaotada ära paberist raha ning rasked mündid, mida igale poole pidi kaasa vedama. Pangakaart, nagu seda kutsutakse, oli revolutsiooniline vahend, millega sai ilma mõtlemata maksta õunte, raamatute ning mõni isegi auto eest. Inimestele meeldis see idee hullult ning tänasel päeval kasutavad enamus pigem panga-, või isegi krediitkaarti (rääkimata mobiilsetest maksetest). Mida aeg edasi, seda vähem peetakse vajalikuks kanda kaasas paberraha (kuigi see termin on minu arvates vähemalt arenenud maades juba praegu suhteliselt välja surnud). Kuigi elektrooniline pangandus on kiirem ning mugavam, on oma raha oluliselt lihtsam kuhugi hakkama panna, saamata ise arugi, kui kallis too ese või teenus tegelikult on. Pangakaart ei jää kergemaks olenevalt sellest, kui palju seal ressursse peal on. Seetõttu peab selle (suhteliselt) uue tehnoloogiaga käituma vastutustundlikult ning vahel ikka pilgu peale viskama, kui palju nulle sul tegelikult nende arvude järel on.
Comments
Post a Comment